Anu Pink: käsitöölisena ajamasinas

Kui lapselapsed küsivad minu käest: „Vanaema, mida sina ülikoolis õppisid?“, vastan neile: „Kui ma noor olin, siis õppisin ülikoolis käsitööd tegema ja õpetama. Aga nüüd õppisin ma seda, kuidas ajamasinaga rännata ja siis käsitööd teha.“

Kümme aastat tagasi oleksin ma võinud öelda, et minu elu jookseb kindlas rööpas justkui Viljandi–Tallinna rong: kool – ülikool – pere – 25 aastat tööd käsitööõpetajana – õpikute kirjutamine – lapselapsed – kass – televiisor… See jada oleks samamoodi jätkunudki ja järgmine jaam võinuks olla pensionileminek, kui ühel kevadpäeval poleks selgunud, et koolivõrgustiku ümberkorralduste tõttu kaob ära mulle nii armsaks saanud kool. See hetk andis julguse otsustada, et ma ei otsigi uut õpetajakohta, vaid jätkan üksnes oma tööd Saara Kirjastuses ja minust saab 25 aastat pärast ülikooli lõpetamist jälle tudeng.

Esialgne kartus, kas õnnestub nii pika aja tagant õppima asudes tudengieluga kohaneda, osutus täiesti ülearuseks. Õppimine 25-aastase intervalli järel on muidugi erinev, seda enam et vahepeal on muutunud isegi riigikord, rääkimata kõrgharidussüsteemist enesest. Mind üllatas, et TÜ Viljandi kultuuriakadeemia suudab pakkuda oma tudengitele ühelt poolt äärmiselt sõbralikku, toetavat keskkonda ja üheperetunnet, ent jääda teisest küljest töö akadeemilise osa suhtes nõudlikuks. Rahvusliku käsitöö osakonna tudengid, vilistlased ja õppejõud on alati oodatud ühiselt lustima ja koostööd tegema ning sealsamas pingutab iga tudeng parimast parima tulemuse nimel. Kursusekaaslastest on saanud head sõbrad: pakkusime üksteisele tuge, aga veel rohkem saime lihtsalt naerda. Ka seitse aastat pärast lõpetamist on meie Skype’i grupisuhtlus lausa igapäevane.

Ma ei valinud õppimiseks uut valdkonda, vaid oma senise tegevusega igati seonduva eriala – pärandtehnoloogia. Olen märganud, et ülikooliharidust käsitöö valdkonnas peetakse mõnikord kahtlaseks: mida on seal sellist, millele teaduslikult läheneda? Seetõttu ei üllatanudki mind mitme inimese hämming, kui nad kuulsid, et keegi soovib hakata kaitsma magistritööd sokikandade teemal.

Pärandtehnoloogia puhul ei piisa lugemisest, vaatamisest, analüüsimisest, mõtlemisest ega kirjutamisest. Uurimistöö eeldab kõigele sellele lisaks „mõtlemist kätega“, juba vilunud kätetööd, et taastada eksperimentidele ja napile infole toetudes ja muuseumiriiulitel lebavate esemete järgi nende tegemise protsess. Ühesõnaga, see on sõit ajamasinaga sadade aastate taha, et koos esiemadega seal natukene tööd teha.

Muidugi võib küsida, mis sellest tolku on, et suudame kahesaja aasta taguseid tööliigutusi uuesti välja mõelda, ja mis see annab, kui saad teada, et kunagi kudusid Eestimaal elanud inimesed sokkidele kandu umbes kolmekümnel moel. Aga see on üks osa meie aja- ja kultuuriloost ning esemete valmistamise tehnoloogiat uurides saab teha ka veidi laiemaid oletusi, juurelda selle üle, kuidas neid esemeid kasutati, kui laialt levisid kindlad töövõtted ja millised võisid olla sellise leviku põhjused. Paraku saabki käelist pärandit ainult nii alles hoida, kui õpime seda tundma võimalikult süvitsi, nägema ilusate vanade mustrite ja vormide kõrval ka töövõtteid, mille abil need esemed kunagi valmisid.

Sõbrad kogu eluks. Pärandtehnoloogia esimese lennu igakevadine Lillelaat.

Minu jaoks on kultuuriakadeemias õpitu, sealt kaasa saadud uurimismetoodika ja mõtteviisid vajalikuks osutunud minu igapäevatöös Saara Kirjastuses. Ligi kakskümmend aastat tagasi loodud kirjastus on algusest peale pühendunud Eesti käsitööd tutvustavate ja õpetavate raamatute väljaandmisele. Enamik neist on seotud üsna pika eelneva välitööga või uurimistegevusega Eesti muuseumites. Pean tunnistama, et minu töö on nii huvitav, et pärast tööpäeva lõppu lihtsalt unustan end tihti tööle. Toimetajana tahan koos autoritega luua sellise töömeeskonna, et iga valmiv raamat tuleks sisutihe ning pakuks käsitöötegijale nõu ja abi. Mul on hea meel, et Saara Kirjastuse raamatute ingliskeelsed versioonid on käsitöötegijate hulgas populaarsed ka väljaspool Eestit, viies meie käsitöövõtted nn kultuurisaadikutena laia ilma.

Tagantjärele tundub päev, mil ülikooli sisseastumisvestlusele sõitsin, otsekui uskumatu komöödiafilm. Olin vahetult enne autosse istumist murdnud ära oma esihamba. See vahejuhtum näis mõjutavat saatuslikult kõike, mis järgnes. Lipsasin jooksujalu apteegist läbi ja murdunud hammas sai Corega proteesiliimi abil oma kohale kinnitatud. Olgem ausad, see ühendus ei tundunud eriti tugev ja autosõidul Vägilaste plaati kuulates ja Viljandi kultuuriakadeemiale lähenedes kujutasin elavalt ette, kuidas pea 50-aastasel tudengikandidaadil keset sisseastumisvestlust esihammas suust pudeneb ja komisjon leiab, et ta on õppimiseks siiski liiga vana. Õnneks nii ei juhtunud ja nüüd võin öelda, et õppimine kultuuriakadeemias on olnud mu elu üks parimatest valikutest. Õppimiseks pole õnneks keegi liiga vana.

  • Anu Pink on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia magistriõppe cum laude aastal 2013. Kaitses magistritöö, mis kajastas suka- ja sokikudumise tehnoloogilisi erisusi 18.-19. sajandi Eestis.
  • Ta on 2002. aastal loodud Saara Kirjastuse üks omanikest ja töötab kirjastuses käsitööraamatute toimetaja-projektijuhina.
  • Kirjutanud üle kümne ja toimetanud üle kahekümne Eesti rahvuslikku käsitööd tutvustava ja õpetava raamatu.
  • Aasta õpetaja 2009, Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri aastapreemia 2011, Järvamaa kultuuripärl 2014, pärandihoidja tiitel 2018
  • Õpetab TÜ Viljandi kultuuriakadeemias oskuste didaktikat ja tekstiilitehnoloogiat.
  • Anu on seitsme lapse vanaema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga