Andrei Sõritsa: “Olen uhke selle üle, et olen oma elus teinud süsteemi, mis on kindel ka lastelastele.”

Andrei Sõritsa on naistearst, sünnitusabi-arst ja viljatusravi arst. Sõritsa lõpetas Tartu ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia eriala aastal 1984. Elite erakliinikus Tartus vastutab ta kunstliku viljastamise protseduuride läbiviimise ja organisatsiooni juhtimise eest. Sõritsa on andnud TÜ arstiteaduskonnas loenguid sünnitusabist ja günekoloogiast ning on esimese Baltikumis sündinud kunstlikult viljastatud lapse sünni (1995) ettevalmistaja. Sõritsa on ka viiekordne Eesti meister vehklemises.

Lõpetasin ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia erialal, kuigi spetsialiseerumine sellele oli juhuslik. Tegelikult astusin arstiteaduskonda spordimeditsiini erialale, kuna tegelesin vehklemisega. Õppisime neli aastat üldmeditsiini ja siis saime hakata haiglates praktiseerima. Mina tegin oma kirurgi-, teraapia- ja sünnitusabipraktika Pärnus, kuna samal ajal töötasin ja osalesin sealses spordilaagris.

Tol ajal suhtuti kirurgiapraktika tudengitesse pigem halvasti, sest me segasime tööd, ka polnud eriti operatsioone. Samuti ei huvitanud mind teraapia, kuna tegu on pikaajalise raviga ja muutuste nägemine võtab kaua aega. Sünnitusabis oli aga hea tiim ja saime palju ise teha. Hakkasin tundma, et see on huvitav ja pakub palju emotsioone. Just seal võtsin vastu oma esimese sünnituse.

Tartusse tagasi tulles algas meil günekoloogiatsükkel ja hakkasin dotsent Uno Leisneri juures teadustööd tegema. Tänu kateedri juhataja professor Kadri Grossi tutvustele ja dotsent Leisneri asjaajamistele oli kateedris ka uut aparatuuri. Nii saime kasutada uusi masinaid, mida igas liiduvabariigis ei olnud, saime näiteks esimestena Eestis ultraheliaparaadi. Kuigi alguses ei lubatud mul spordimeditsiinist lahkuda ja ka günekoloogias polnud vaba õppekohta, jõudsid kateedrid omavahel lõpuks kokkuleppele. Noortest, kes tõesti mõnel erialal töötada tahavad, olid nad väga huvitatud.

Teadmised tuleb tööle panna

Kui Eesti iseseisvus, tekkis võimalus tutvuda lääneriikides toimuvaga. 1992. aastal olin kaks kuud Soomes assistent ja nägin seal kehavälist viljastamist. See hakkas mind kohe huvitama ja tagasi jõudes hakkasin selles suunas katsetusi tegema. Käisin ka kongressidel Aafrikas, Ameerikas ja Skandinaavias, et kogemusi saada ja neid teadmisi Eestis rakendada.

Esimesel Balti kongressil tutvusime Saksa professoritega Kieli ülikoolist. Kuna olin ülikoolis õppinud saksa keelt, uurisin, kas saaks nende juures mõnda aega õppida. Sain Tempuse fondist pooleks aastaks stipendiumi ja avastasin Kielis, et saan õppida arstiteaduse absoluutsetelt tippudelt maailmas. Professor Kurt Semm oli olnud laparoskoopia meetodi väljatöötamise juures algusest peale, professor Liselotte Mettler oli aga kunstliku viljastamise ekspert, nende esimene katseklaasilaps sündis 1982. aastal. Kui tagasi Eestisse tulin, olid mul väga head kogemused mõlemas vallas, peale selle sain kaasa ka mõned arstiriistad, mida meil ei olnud. See andis võimaluse aidata Eestis inimesi, kes varem jäid abita.

Baltimaade esimene katseklaasilaps sündis 1995. aasta augustis, kui töötasin veel ülikooli kliinikus. See suurendas teema vastu huvi ja meile tuli inimesi ka Lätist ja Leedust. Kahjuks olid tingimused haiglas üsna kurvad, lagi oli peaaegu kaela kukkumas. Olin riiklikus meditsiinisüsteemis töötanud oma 20 aastat ja teadsin, et areng võtab väga kaua aega. Juhtkonnal polnud tollal raha ei remondiks ega uue aparatuuri soetamiseks. Hakkasin mõtlema, et inimestele kvaliteetse abi pakkumiseks tuleb minna erameditsiini.

Iga laps on Eestile tähtis

1998. aastal alustasime Tähe erakliinikus ambulatoorsete vastuvõttude, günekoloogia ja kehavälise viljastamisega. Patsiendid tahtsid meie juures ka sünnitada, kuna riigi pakutavad tingimused ei olnud head. Pärast kahte aastat otsustasime, et tuleb ehitada statsionaarne erakliinik. Elite on esimene ja seni ka ainus selline Lõuna-Eestis. Tegutseme põhiliselt sünnitusabi ja günekoloogia alal, aga meil on ka naha-, laste- ja LOR-arstid, kirurgid, allergoloog, endokrinoloog, neuroloog ja psühholoog, et patsientide suurenevatele vajadustele vastu tulla. Ka minu kaks lapselast on siin sündinud. Ma olen selle üle uhke, et olen oma elus teinud süsteemi, mis on kindel ka lastelastele.

MEDITSIIN
Margus Ansu/Postimees/Scanpix

Eestis on väike populatsioon. Selle hoidmine ja säilitamine on keeruline, paratamatult toimub segunemine teiste rahvustega. Väikese rahva jaoks on suure tähtsusega küsimus, mida teha, et teiste rahvaste sees ennast mitte kaotada. Tänapäeval on haruldane, et keegi sünnitab 5–10 last. Inimesed tahavad reisida, õppida, töötada. Kasutatakse palju rasedusvastaseid vahendeid. Eestis sünnib lapsi vähem kui võiks. Meie sünnituskordaja on alla 1,5 – taastumiseks peaks see olema vähemalt 2,1. Siin on iga laps kulla hinnaga. Õnneks on riigis pööratud suurt tähelepanu peredele, kes sooviks last saada, kuid seda meditsiinilistel põhjustel ei saa. Eestis on viis keskust, kus tegeletakse viljatuse ja kehavälise viljastamisega. Ja laste arv, 3–4% sündidest aastas, on Euroopa üks parimaid.

Laste sündide vähesus ja viljakusprobleemid on mure terves Euroopas. Eestis on intiimseid küsimusi raske küsida, aga tõenäoliselt 15% peredest vajab lapse saamiseks kliinilist abi. Huvitav, et kuigi eluiga on saja aasta taguse ajaga võrreldes ligi kaks korda pikem, esineb endiselt 42–45-aastaselt sünnitamist üsna harva. Juba pärast 35-aastaseks saamist väheneb oluliselt tõenäosus esimest last sünnitada. Sellega aga ei arvestata ja lapsesaamist lükatakse edasi. Seepärast on vaja ka rohkem kunstlikku viljastamist ja viljatusravi.

Kui last sooviva paari regulaarse suguelu puhul aasta jooksul rasestumist ei toimu, on mõtet uurida, mis võib olla põhjus. Viljakusprobleemid puudutavad nii naisi kui ka mehi, looduses on viljatus jaotatud nende vahel pooleks. Hormonaalseid põhjuseid saab ravida hormoonraviga, põletikku põletikuraviga, põletikust tingitud tüsistuste puhul võib aidata operatiivne ravi. Kinniste munajuhade puhul kehaväline viljastamine. See aga ei lahenda kõiki probleeme. Iga faktoriga tuleb tegeleda ja vastavalt probleemile valida lahendus. Kui üks hormoon on organismis rivist väljas, siis kunstlik viljastamine ei toimi. Süsteem peab töötama, alles siis saab see aidata. Lähtume sellest, et loodusesse võimalikult vähe sekkuda.

Inimesed mõtlevad sageli, mis on erakliiniku plussid, mida erameditsiinilt oodata. Esiteks on erameditsiinis tähtis erainvesteering. Ükskõik kui palju on riigil raha, sellest ei piisa. Raha avab ravis uusi võimalusi. Teiseks on arengu kiirus. Riiklik meditsiin sõltub maksumaksjast. Riigi raha on piiratud hulgal, seda tuleb jagada igale poole.

Need otsused tehakse pika aja peale, analüüsidele tuginedes. Maksumaksja raha ei saa kasutada spontaanselt. Meditsiin areneb aga kogu aeg. Me tahame kasutada uusi meetodeid, ravimeid, aparatuuri, et inimesi paremini ravida. Eraettevõtluses on võimalus vastu võtta kiireid otsuseid. Kui mingi uus asi on kasulik ja inimesed on nõus selle eest maksma, saab kohe midagi teha. Muidugi kaasneb vabadusega ka suur vastutus. Kui uus ja kallis asi on kasutu, lähed pankrotti. Riik saaks ebaõnnestunud ostu maha kanda.

Erasüsteem annab lisahoolitsust

Kolmandaks on olulised tingimused. Riiklikus süsteemis on standardsed tingimused. Süsteem peab olema võimalikult optimaalne. Ilus tapeet, maalid ja mugavused ei aita operatsioone teha, aga inimene võib sellele hoopis teistmoodi reageerida. Kui kõht on täis, tahab ta midagi rohkem. Et söögi kõrvale mängiks muusika, laual oleksid lilled. Et oleks emotsioon. Erasüsteem annab inimestele, kes tahavad, et nende eest rohkem hoolitsetaks, selle võimaluse.

Töötasin 20 aastat riiklikus süsteemis. Nägin seal palju asju, mis mulle ei meeldinud. Mulle ei meeldi süsteem, mis üritab väheste vahenditega kõike teha. Aga ma saan sellest aru. Riiklik standard peab olema, et inimestele abi pakkuda. Erasüsteemis meeldib mulle suur vastutus ja personaalsus.

TERVIS
Sille Annuk/Postimees/Scanpix

Seda, et erasüsteemis on paremad arstid, ei saa öelda. Mõlemas süsteemis teeb arst sama tööd. Aga kui sul on võimalus patsiendile pühendada rohkem aega, teda tundma õppida, siis on ka vigade arv väiksem. Näiteks mulle saavad patsiendid ka öösel helistada, see annab neile mugavuse, hea tunde. Me kasutame lisaressurssi, mida patsient saab ise oma tervisesse ja mugavusse investeerida. Riik ei peagi seda tegema, tema ülesanne on tagada hea arstiabi kättesaadavus. Aga inimesel ei ole hea tunne, kui on pikad järjekorrad ja palju inimesi. Erasüsteem peab tegelema sellega, millega riik ei jõua: privaatsuse, mugavusega.

Eestis toetatakse õnneks ettevõtlust, uute firmade alustamist. Start-up-ettevõtteid ergutatakse, et inimesed midagi ise teeks. Konkurents stimuleerib arengut. Esimestel taasiseseisvumise aastatel oli ka meditsiini võimalik nii arendada. Praegu tundub aga, et riik ei taha erameditsiini investeerida. Selle aasta alguses teatas riik, et lõpetab erakliinikutele sünnitusabi finantseerimise. Meie oleme oma süsteemi üles ehitanud viimased 13 aastat. Nüüd, mil riigihaiglad on renoveeritud, antakse signaal, et meid ei ole enam vaja.

Erasüsteemi äralõikamine ei ole mõistlik, see puudutab väga paljusid inimesi. Patsientidel peab olema valikuvõimalus. Erameditsiinis ei saa ilma riigi toetuseta sünnitusabi anda – inimene ei jõua kogu kulu ise kinni maksta. Maailma kogemus on näidanud, et kui miski turumajandusele ei allu ja konkurentsi ei ole, siis see ka ei arene. Kõik otsused, mida riik vastu võtab, mõjutavad kedagi. Eks elu näitab, kuidas täpselt.

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga