Alexandra Milyakina: Kritseldustest vihikuserval võib saada elukutse

Pikka aega oli mul raske oma kohta leida. Moskva ülikoolis ajakirjanduse osakonnas õppides tundsin suurt huvi luule vastu, ent astunud selle õppimiseks filoloogiaosakonda, tahtsin uurida pigem haridustehnoloogiat. Loengute ajal ilmusid konspektidesse kirjaridade vahele aga hoopis joonistused. Tasakaalu oma huvide vahel leidsin alles siis, kui kolisin 2013. aastal Tartusse semiootikat õppima. Kuna semiootika on n-ö katusteadus, mis puudutab eri teadusharusid, aitas see mul mu rolle lepitada ning olla ühtaegu lugeja, teadlane, õpetaja ja kunstnik.

Tartu linn kunstipeeglis

Minu kunstnikunimi Sashami on paljudele tartlastele tuttav läbi omanäoliste, Tartu linna maju kujutavate illustratsioonide, mida olen avaldanud Facebookis ja Instagramis. Tihti küsitakse minult, kus ma joonistama olen õppinud, aga tegelikult pole ma kunagi kunstikoolis käinud. Võiksin vist öelda, et mu ainus kunstiõpetaja on linn.

Ma hakkasin joonistama, et väljendada oma armastust Tartu linna ja mineviku vastu. Kuigi Eesti erineb Venemaast väga (seepärast ma siin elangi), on paljud asjad siiski samad. Tunnen end kodus Ülejõe vanades poodides, Karlova aedades, garaažide labürindis, Raadi sõjaväelinnaku varemetes, rongide müra kuulates … Selline nostalgia ühendab mind tartlastega ja nii saab linnast meie ühisnimetaja.

Minu esimene suur kunstiprojekt oli Tartu vanade  poodide kalender. Olen väikeste poodide vastu nende eklektilise valiku ja hubase atmosfääri tõttu alati suurt huvi tundnud. Ma pean neid ühtpidi igavesteks ja samal ajal üürikesteks. Need on kõigile tuttavad: legendaarne Kuu pood Karlovas, Herne pood Supilinnas, Kirsi pood Ülejõel. Kalendri koostamise ajal, kui ma oma joonistusi internetis postitasin, tabas mind terve lugude laviin. Ilmnes, et igaüks nendest poodidest on kellegi kodupood – inimesed hakkasid jutustama, kuidas nad sealt alati kommi ostsid või vahetunnil sinna jooksid.

Ma joonistan peaaegu iga päev ja sedalaadi lood tulvavad iga joonistusega mu juurde seniajani. Kunst muutus mu salajase dimensiooni võtmeks: tänu oma piltidele tutvusin oma naabritega ja õppisin palju huvitavat omaenda kodu kohta (näiteks et meie maja on jäädvustatud Oskar Lutsu jutustuses „Tagahoovis“). Minu joonistuste üle arutledes leiavad inimesed taas üles oma vanad koolikaaslased, meenutavad oma lapsepõlve ja noorust. Üks mu lemmikuid on lugu Facebooki kommentaaridest: üks mees kirjutas minu joonistuse alla, et üksteist aastat tagasi pani ta sellele majale vihmaveerenni, ja teine vastas, et sai hästi pandud.

Ma ei oska väljendada, kui tänulik ma tartlaste toetuse eest olen. Mulle on öeldud, et olen tabanud midagi, mida võib nimetada Tartu vaimuks. Mind on kutsutud õunaaeda, et jutustada oma kodu ja pere lugusid. Kunstikeel osutus lihtsamaks kui eesti keel – õppisin nendest vestlustest palju uusi sõnu (näiteks et minu jäädvustatud majad on „vindised“). Kuigi tunnen end küll mõnikord Tartus Võõrana, tean nüüd, et kellegi jaoks olen hoopis mina tartulik.

Minu elu kultuurisemiootika perspektiivist

Tartu Ülikooli semiootika osakonda astudes hakkasin uurima digitehnoloogiaid kirjandusõpetuses ning asutasin koos kolleegidega transmeedia uurimisrühma, mis pakub digitaalseid ning rist- ja transmeedialisi lahendusi õppematerjalide loomisel. Praeguseks oleme loonud veebipõhised vabalt kättesaadavad õpikeskkonnad „Kirjandus ekraanil“, „Ajalugu ekraanil“, „Identiteet ekraanil“ ja „Loodus ekraanil“. Kõik need on pühendatud olulistele eesti kultuuritekstidele ja pakuvad nii loomingulisi ülesandeid kui ka interaktiivseid harjutusi.

Nendes projektides tegeleme intersemiootilise tõlkega: näiteks seletame propaganda põhimõtteid muusika kaudu (ülesanne õpikeskkonnas „Ajalugu ekraanil“) või uurime „Kevade“ rolli kultuuris Marati näomaskide näitel (ülesanne „Kinoklassika“ keskkonnas, mis on varsti tulemas). Või siis püüame tõlkida eestipäraseid nähtusi teiste kultuuride keelde. Näiteks Narva õpilastel oli Kivirähki romaanist „November“ palju lihtsam aru saada, kui nad said teada, millised sarnasused ja erinevused on eesti krati ja vene domovoi vahel. Kuna meie projekt on põhiliselt transdistsiplinaarne, peame leidma viisi eri valdkondi siduda – näiteks kui töötame välja õppematerjale, peame silmas pidama riiklikku õppekava, aga sealjuures ka uurima, kuidas sellest kaugemale minna.

Semiootika pole mitte ainult teadus, vaid ka väärtuste süsteem ja maailmavaade. Kultuurisemiootika põhimõtted sobivad nii kunstiteose kui ka inimese elu või kogu kultuuri analüüsimiseks. Tuum ja perifeeria on ühed olulisemad mõisted, mis on tuttavad kõigile semiootikatudengitele. Mina ise olen alati eelistanud perifeeriat, sest juhuslikkus on palju toredam kui stabiilsus ja ranged reeglid. Kui mulle ei meeldi olemasolev olukord, pean ise uue leiutama. See on keeruline, aga annab enneolematu vabaduse. See, kes alati viibib piiril, töötab membraanina. Seda me tundsimegi, kui me oma projekte arendasime. Juri Lotmani sõnul (1997: 776) võib võõra kultuuri nähtus muutuda arusaadavamaks, kui võrdleme seda oma kultuuri sarnaste nähtustega. Meie töö on tihedalt seotud tõlkega ja tõlkimatusega. Kuidas saame tõlkida mõtet ilma selle tähendust kaotamata? Ja mis see tähendus ongi?

Kuna teeme koostööd disainerite ja programmeerijatega, peame oma mõtteid tõlkima ka ruumilisse ja tehnilisse keelde. Viimaks peame leidma ka oma koha akadeemias, kuigi mõni võib meie tegevust liialt eksperimentaalseks pidada. Pärinud oma eelkäijatelt põhialused, peame iseseisvalt edasi õppima: kuidas õpetada digitaalselt ja transmediaalselt, kuidas luua nüüdisaegseid õppematerjale, kuidas illustreerida, tõlkida ja isegi programmeerida.

Ma olen pärit Moskvast, kasvanud väikses sõjaväelinnakus Moskva oblastis ja alustanud oma täiskasvanuelu Tartus. Minu kogemuste heterogeensus peegeldub kõiges, mida ma teen, teadustööst kuni harrastusteni. Ja see on veel üks kultuurisemiootika põhimõte – isomorfism. Minu huvi kunsti, digitehnoloogia ja kirjanduse vastu, aga ka mu elu Võõra staatuses mõjutab kõike, millega ma tegelen.

Lotman, Juri (1969) 1997. О типологическом изучении литературы. О русской литературе. Санкт-Петербург: Искусство-СПБ

• Alexandra Milyakina on TÜ semiootika doktorant ja vabakutseline kunstnik. Lisaks semiootikale on ta õppinud Moskvas ajakirjandust ja filoloogiat.
• Alexandra on mitmete TÜ transmeedia uurimisrühma koostatud õppematerjalide kaasautor ja illustreerija.
• Kunstnikunime Sashami all jäädvustab ta Tartu arhitektuuripärandit kunstivormis.