Alar Ainla: õppimine olgu elu loomulik osa

Kindlasti ei osanud ma lapsena ettegi kujutada seda, millega praegu tegelen, kuid olen siiski veendunud, et paljuski määrab meie saatuse just lapsepõlv. Mul oli lapsena õnn olla lasteaia asemel palju koos oma vanematega, kes tegid veekogudel mõõdistustöid. Sain nendega sageli tööle kaasa minna ja ninapidi selle juures olla. Ühtlasi tutvusin aparatuuriga, mis nõukaajale omaselt vajas ühtelugu putitamist. Just isa kõrval uudistamine ning see, et minu mänguasjakasti sattusid vahel transistorid ja muud jubinad, võis sütitada minus huvi insenerikunsti vastu.

Looduse- ja tehnikahuvi kasvule aitasid kaasa minu õpetajad Viljandi Paalalinna Gümnaasiumist ning Tartu Ülikooli teaduskool, kus ma aktiivselt osalesin. Tänu sellele oli gümnaasiumi lõpuks üpriski selge, et lähen õppima midagi loodus- ja tehnikateadustega seonduvat.

Tartu Ülikoolist Harvardisse

Plaanisin kandideerida Tartu Ülikooli informaatika või materjaliteaduse erialale – kuni hetkeni, mil ülikooli uksest sisse astudes sattusin vastamisi prodekaan Kalev Tarkpeaga. Temaga peetud vestluse järel tundus kõige parem valik hoopis füüsika. Niimoodi, juhuse läbi, langeski minu valik lõpuks füüsikale ja ma olen sellega väga rahul. Aitäh, Kalev!

Ühe eriliselt meeldejääva ja mõjuva kogemuse ülikoolis andis kindlasti päris esimene õppeaine „Mehhatroonikasüsteemide projekt“, mille eesmärk oli ehitada meeskonnatöös robot ja võistelda 2001. aastal esimesel Robotexil. See aine eristus teistest – praktilist elektroonikat, programmeerimist ja robootikat õpetati nii köitvalt! Võistluse võitmiseks läks meil vaja kuhjaga vedamist, kuid märksa tähtsam oli asjaolu, et see aine viis mind kokku edasise mentori professor Alvo Aablooga. Töötasin tema käe all Tartus kogu oma õpinguaja vältel. Arvan, et just selline personaalne mentorlus ongi üks paremaid inspiratsiooniallikaid, mis mõjutab noore inimese õpinguid, valikuid ja hilisemat tööelu.

Pärast Tartu Ülikooli jätkusid mu õpingud peamiselt keemia alal Rootsis Uppsala Ülikoolis ja Chalmersi Tehnikaülikoolis ning USA-s Harvardi Ülikoolis.

Foto: Erakogu

Teadus kui ökosüsteem

Olen õppinud ja töötanud mitmes teadusasutuses ja uurimisrühmas. Tänu sellele kogemusele olen omandanud arusaama, et teadus on globaalne ökosüsteem, kus eri teadlastel ja institutsioonidel on eri rollid ja need kõik on olulised. Sama mudelit ei saa ühest kohast teise kopeerida, aga üksteiselt on võimalik ammutada inspiratsiooni.

Maailmas on miljoneid doktorikraadi omanikke, kes moodustavad suure ja keeruka ökosüsteemi, kus kõik on omavahel seotud. Minagi kasutasin oma doktoritöös paljude erialade varasemat tööd, teiste teadlaste artiklites avaldatud ideid ja juba olemas olevaid komponente. Minu töö eesmärk oli arendada rakubioloogia tarvis välja uudne instrument, mida bioloogid saavad kasutada näiteks ravimite uurimisel. Kui selle aastatepikkuse töö järel on välja töötatud uued ravimid, saavad arstid kasutada neid haigete raviks. Sel viisil on eri teadusharud ühendatud.

Tartu Ülikoolis omandatud füüsikaharidust pean kindlasti tugevaks aluseks, mis on mul võimaldanud tegeleda väga erinevate valdkondadega. Seda võiks võrrelda laia ja tugeva vundamendiga, mille peale saab ehitada igasuguse maja. Füüsiku mõtteviis ja matemaatika on ilmselt ühed parimad alustalad, mis võimaldavad õppida kiiresti õppima ning mõistma loodus- ja tehnikaalade mitmekülgseid tahke. Olles aga oma filosoofialt humanist, usun, et loodus- ja täppisteadlased ei tohiks unustada ka kogu teaduse inimesekeskset olemust – eesmärgiks on arendada meie, inimeste, arusaama ja maailmatunnetust. Usun siiralt, et selle saavutamiseks vajavad loodus- ja täppisteadused enda kõrvale ka sotsiaal- ja humanitaarteadusi.

Teadus ühiskonda

Teadus ja tehnoloogia muudavad meie maailma. Oleme nende viljadega niivõrd ära harjunud, et elu ilma nendeta on väga raske ette kujutada. Selle kõige taga on väga palju teadlasi ja uurijaid – mitte ainult tipp-professorid –, aga lõpuks muudavad need saavutused maailma vaid siis, kui need võtab kasutusele laiem teadusringkond ja edasi ka tööstus.

Üks paremaid kanaleid, mis teadusharusid omavahel ja ühiskonnaga ühendab, on ettevõtlus. Arvan, et teadlased peaksid olema ettevõtluse suhtes avatud: nad võiksid mõelda oma teadustöö tulemuste rakendusvõimalustele ettevõtluses ja püüda näha nende tulemuste üldisemat mõju väljaspool oma eriala. Ülikool saab seda soodustada koolituste või ettevõtlust soosiva poliitikaga, näiteks andes teadlastele ettevõtluspuhkust, mille jooksul nad võiksid teatud aja näiteks arendada oma idufirmat. Ülikool võib pakkuda ka selliseid võimalusi nagu inkubaatorid, võistlused ja häkatonid, mentorid, temaatilised kogunemised jne. Osalesin Harvardi Ülikoolis ühes sellises programmis, mis näitas suurepäraselt, kuidas ülikool saab ettevõtlusele väga palju kaasa aidata.

On väga oluline, et teaduslik arusaam leviks inimeste seast ühiskonda. Igasugune teadus eksisteerib ju alguses üksnes inimeste peas ning kui keegi midagi avastab või leiutab, aga see teadmine ei jõua temast endast kaugemale, ei ole sel teaduse ja tehnika arengu vaatevinklist mingit tähtsust. Hea mõte on näiteks lisada täppisteaduste üliõpilaste õppekavasse aine „Kuidas rääkida oma avastusest nii, et sellest saaksid aru ka teised?“

Kuidas motiveerida noori?

Me vajame enda ümber eeskujusid, keda järgida. Mida rohkem on näha edu saavutanud teadlasi, seda rohkem on nende järgijaid. Kindlasti on vaja teadust noorte seas populariseerida. Loodus- ja täppisteaduste esindajad, olgu nad akadeemilised töötajad, insenerid, tegevdirektorid või idufirmade asutajad, võiksid pühendada osa oma ajast noortele: käia koolides või huviringides oma erialast rääkimas, pakkuda ringkäike laborites või ettevõtetes või anda võimaluse viia seal projekte ellu. Lihtne ja vahetu otsesuhtlus võib tuua teadlased ja teaduse noortele palju lähemale.

Noortele soovitan õppida kiiresti õppima, omandada erisuguseid teadmisi ja teha seda ka väljaspool klassiruumi. Õppimine tuleks muuta enda jaoks põnevaks ja rahuldust pakkuvaks elu osaks. Esiteks on mitmekesine õppimine ja kohanemine tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas vajalik, teiseks annab see suurema kindluse tulevikuks. On võimatu ennustada, milliseid oskusi on vaja 20 aasta pärast. See, kes on valmis uut õppima, võib mõelda umbes nii: „Ma ei tea, mida tulevik toob, aga minu oskus õppida ja kohaneda võimaldab mul kõige tundmatuga hakkama saada. See on huvitav, mitte hirmutav.“

Edu on raske üheselt mõõta ja defineerida. Seepärast soovitan igaühel leida just see, mis on tema jaoks kõige olulisem ja rahuldust pakkuvam. Minu ja ilmselt ka paljude teiste jaoks on üks tähtsamaid asju isiklik areng ehk võimalus kogu aeg midagi uut teha ja õppida. Püüdlus oma valdkonna arenguga pidevalt kaasas käia on mulle enesestmõistetav.

  1. Alar on omandanud hariduse nii Tartu Ülikoolis, Uppsala Ülikoolis kui ka Harvardi Ülikoolis.
  2. Vabal ajal naudib ta ka muu maaila avastamist – looduses olemist ning visuaalse kunsti ja käsitööga tegelemist.
  3. Alar tegeleb aktiivselt ka ettevõtlusega (mis on otseloomulikult seotud teadusega) – nimelt on ta seotud nii Fluika (madala hinnaga miniatuurne pneumaatiline juhtkomplekt), Fluicelli (multifunktsionaalne pipett mikroskoopiliste vedelike jaoks) kui ka Aejyriga (tervishoiu probleemide lahendamisel).

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga