Ain Kaalep – Isiklikku Tartu ülikoolist

Ain Kaalep on Eesti luuletaja, tõlkija ja filosoof ning Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja Tartu Riikliku Ülikooli vilistlane. Kaalep lõpetas 1956. aastal soome-ugri keelte eriala. Aastatel 1989–2001 oli Ain Kaalep ajakirja Akadeemia peatoimetaja ja 2002. aastal nimetati rektori poolt Tartu ülikooli vabade kunstide professoriks. Kaalepi loomingusse kuuluvad luulekogud “Aomaastikud” (1962), “Samarkandi vihik” (1962), “Järvemaastikud” (1968),  “Paani surm ja teisi luuletusi” (1976), näidendid “Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator” (1967), “Mäe veri (Totomauna)” (1970) ja arvukalt tõlkeloomingut.

Mul on tunne, nagu mäletaksin Tartu ülikooli lausa algusest peale. See tähendab: minu algusest peale. Sest sündisin ju üliõpilase pojana, maast-madalast olin harjunud kuulma midagi eksamitest, professoritest ja muust akadeemilisest, seda enam, et professor Henrik Koppel, eestikeelse ülikooli esimene rektor, oli päris perekonnatuttav ja professoreid Rootmäed, Valdest, Danieli tundsin vägagi hästi Peedult, kus nemad oma peredega suvitasid ja minu isa Konguta abimetsaülemana töötas. Samal ajal metsandust õppides ja oma eksameid sooritades.

Kuuesambaline hoone oli aga midagi lausa pühalikku. Koolipoisina üritasin kord sinna sisse astuda, aga nähes seal toredat portjeed, härra Simonit, kohkusin otsekohe tagasi, kui tema pilk minu peale langes. Ei tea, kas ta minule midagi öelnukski, aga ma ju taipasin, et minul küll selles hoones midagi teha pole. Veel mitte!

Keskkooli viimastes klassides hakkasid tulevikukavad muidugi selguma. Omajagu olid need küll unistusliku loomuga, sest Eesti oli tollal ju okupeeritud maa ja kõigi inimeste tulevik oli ebamäärane, kuid lootust parematele aegadele ei olnud rahvalt siiski veel suudetud võtta, olgu see kas või valge laeva kujuline… Et ma astun filosoofiateaduskonda, niipea kui võimalik, oli enam-vähem kindel, kuigi täpsem eriala veel udusevõitu.

Ei olnud see kuigi kinnistunud veel ka 1943. aasta sügisel, kui ma kõigist takistustest hoolimata saingi immatrikuleeruda. Mingi vajaliku tõendi hankis isa nähtavasti Omakaitsest (olin Peedu Omakaitse liikmena käinud Tõravere ja Voika
 silla valves) – ülikooli võeti tegelikult vastu Saksa sõjaväes teeninuid. Minu, “alaealise”, vastuvõtmise tingimuseks oli, et järgmisel aastal, kui olen vastavasse ikka jõudnud, pean astuma nn Reichsarbeitsdiensti.

Niisugused õiendamised olid Saksa okupatsiooni ajal paratamatud. Võimud olid andnud ülikoolile igatahes loa tegutseda, mis ei olnud ju sugugi väike vastutulek. Ja jõudumööda jätkus õppetöö sealtsamast, kuhu see enne 1940. aasta Vene okupatsiooni oli jäänud, niisiis põhiliselt vabariigiaegsete õppekavade järgi. Need paar kuud, mille kestel ma enne Soome põgenemist sain loengutel käia, küll ühtki eksamit sooritamata, andsid mulle niisiis mingi ettekujutuse sellest Tartu ülikoolist, mis oli avatud eestikeelsena 1919. aastal ja mida päriselt ju hävitada ei suudetudki.

Nukra uhkusega olen aina mõelnud sellele, et olen kuulda saanud isegi üht Gustav Suitsu loengut! Ja eks ma unistanudki siis peaainena õppida eesti ja üldist kirjandust, sellele lisaks aga vist prantsuse filoloogiat ja soome-ugri keeli, kui see vaid võimalik oleks…

Soomest tagasi (talvel 1944–1945), uue Vene okupatsiooni haardes, sain taas mõned kuud ülikoolis käia, eesti filoloogina esimesel kursusel, nagu nüüd olin. See oli juba teistsugune ülikool, kus näiteks mõnede ainete (marksism, leninism, vene keel, Nõukogude Liidu ajalugu) loengud olid kohustuslikud; ei mingit akadeemilist vabadust enam!

Endastmõistetavalt tuli paljudest asjadest suu kinni hoida: käis juba niihästi intensiivne nuhkimine kui ka arreteerimine, sest väga suur osa noormeestest oli ju sattunud sõtta “valel poolel”, ja see tähendas selget süüd. Nendel oli “asi” muidugi hullem kui hull! Nõnda siis minulgi; ühel kenal 1944. aasta veebruaripäeval kutsuti mind prorektori juurde, ja tema kabinetist viis tee juba Riia tänava majasse, NKGB-sse, nagu selle asutuse nimi siis oli. Aga minul oli lausa häbematul kombel õnne: tänu lähedalt sugulase, teenelise kommunisti Johannes Sillenbergi eestkostmisele kestis mu vangipõlv kõigest kolmteist kuud ja ma tohtisin jätkata oma üliõpilaspõlve!

Järgnevad aastad, 1945. aasta aprillist 1949. novembrini moodustasidki selle aja, kus sain tõsiselt süveneda õpinguisse erialal, mis kandis nime “soome-ugri keeled”. Lõpetada ma korrapäraselt ei saanud, ettekäändeks “õppedistsipliini rikkumine”, mind eksmatrikuleeriti, ja alles nn sula ajal, aastail 1953–1956, sain kaugõppeosakonnas ülikoolihariduse lõpuks kätte.

Nõnda oli mu kontakt Tartu ülikooliga üsna ebaühtlase kuluga, aga küllap just selle tõttu eriti mitmepalgeline ja isegi rikastav! Ilmselt kõige halvematel aegadel, aastatel enne Stalini surma 1953, olin ülikoolist eemal, ent tänu sõpradele, kes üliõpilastena mõndagi läbi pidid tegema, sain nendest aegadest mingi pildi.

Isegi üldmuljet on raske sõnastada: tänapäeval ei oskaks kõige süngema fantaasiaga inimene kõiges täiuses ette kujutada nn nõukogude korra jõledusi. Nuhkimine, reetmine, pugemine, valetamine ja ikka ja jälle masendav lollus päev päeva järel; mis kõige hullem: harjumine selle kõigega, unustades endastmõistetavalt suurte eetiliste väärtuste olemasolu, religiooni muidugi kõigepealt.

Kõik öeldu on täpne, aga normaalses ühiskonnas elades kaldub see tihti jääma kahjuks ainult sõnadeks. Küllap on eriti raske seda kõike ette kujutada kõrgemas õppeasutuses, mis oli ju ajalooliselt endas kehtestanud eesti rahva parimaid püüdlusi!

Minu üldkoolihariduse keskpunktis seisab Paul Ariste, kelle mälestuseks mul mõndagi öelda on. Tutvumine temaga oli õieti erandlik. 1940. aastal, niisiis nõukogude okupatsiooni ajal, avati Tartus nn keeltekool, kus õhtuti õpetati eriti saksa ja inglise keelt.

Kas oskan lisada midagi olulist kõigele sellele, mida Paul Aristest juba on kirjutanud tema tänulikud õpilased? Vahest mõne üksikasja ometi. On ju teada tema vangipõli aastal 1945–1946, seega umbes samal ajal kui minugi oma. Kokku me vanglas kahjuks ei puutunud, millest on väga kahju, kui mõelda kas või sellele, et paarikuise samas kambris oleku jooksul õpetas Ariste rootsi keelt rääkima Uno Ussisoo (ütles pärast, et oli tema parim õpilane!) ja organiseeris vangide ühist hommikuvõimlemist.

Vist küll kõige liigutavam mälestus Paul Aristest on see, millest kohe vestan. Olin novembris 1949 sõitnud Tallinna, et otse partei keskkomitees
enda kaitseks midagi öelda: nimelt olin langenud tagakiusamise alla mitmel põhjusel, käsikirjaliselt levinud luuletused nende seas.

Mu omavoliline (ja muidugi tulemusteta) Tallinnas käik sai ettekäändeks mu väljaheitmisele ülikoolist, nagu mulle seda kahjurõõmsa naeratusega teatas prodekaan Enno-Lembit Mikkelsaar. Kui ma sellest samal päeval Aristele kõnelesin, läks ta hilisest kellaajast hoolimata kohe liikvele: tõttas üle jõe prorektor Antonsi juurde koju! Varsti sealt kurvalt naasnud, ütles ta, et oli kahjuks hiljaks jäänud, veel keskpäeval saanuks Antons, heasüdamlik mees, nagu kõneldi, mu päästa…

Mulle meenub ka Emakeele Seltsi koosolek, kus arutati minu ettepanekut jääda kreeka nimede vana, st eestiaegse transkriptsiooni juurde: keeleteadlane Ernst Nurm oli väga pahane, miks professor Voldemar Veski taganeb oma eelmistest seisukohtadest, Veski aga ütles sõbraliku naeratusega: “Inimene õpib, kuni elab, aga seltsimees Nurm ei saa sellest kahjuks aru,” kusjuures ta ju oli Nurmest hoopis vanem…

Olen juba mitmel puhul kinnitanud, et eestikeelse ülikooli loomine on eesti rahvuse suurim võit kogu tema ajaloo jooksul − olgu see öeldud ka käesolevate märkmete lõpetuseks.

 

Täispikkuses essee ilmus 2009. aasta UT eriväljaandes “Esseed”

 

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga