Lauri Kõrgvee: minu kirg on töö raskete traumahaigetega

Ma olen pärit arstide perekonnast. Terve minu lapsepõlv oli tihedalt seotud meditsiiniga. Anestesioloogiks saamine ja Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas õppimine oli minu kindel valik. Nüüd olengi anestesioloog ja intensiivraviarst nagu minu isa Ago Kõrgvee. Anestesioloogia kõrval on mul veel üks kirg: olen Eesti Kaitseväe ohvitser. Minu jaoks on au seista Eesti eest. Olen andnud enda…

Liina Selgmäe: kes teeb, see jõuab

Juba päris noores eas teadsin, et soovin töötada just turismisektoris. Esimene kokkupuude selle valdkonnaga tekkis keskkoolis, kus meile õpetati valikainena turismi ja hotellimajanduse aluseid. Õppe käigus külastasime ka Tallinna hotelle ja meile tutvustati eri ametikohti. Need külastused veensidki mind, et hotellimajandus on minu jaoks just see õige. Hotelle ümbritseb teatud salapära ja glamuur ning oma…

Kristiina Sepp: Meil on vaja uue põlvkonna proviisoreid

Proviisor olla on uhke ja hää. Ma poleks kunagi uskunud, et oma erialavalikuga niivõrd täppi panen. Proviisori eriala on nii mitmetahuline, et ükski päev ei sarnane eelmisega. Proviisorit teatakse ennekõike kui ravimispetsialisti. Vähem mõeldakse sellele, millist väärtust pakub ta kogukonnale just oma kohalolu ja meditsiinialase pädevusega. Mind isiklikult on üllatanud, kui kandev roll on proviisoril…

Erik Puura: Kümme põhjust, miks ma astuksin uuesti Tartu Ülikooli

1. See on peamine erinevus ülikooli ja gümnaasiumi vahel. Vabadus mõelda. Vabadus õppida. Vabadus läbi kukkuda ja välja kukkuda. Vabadus pingutada ja lõpetada cum laude. Vabadus arendada end nõnda, et pead valima erinevate tööpakkumiste vahel – või hakkad ise tööandjaks. 2. Sõprus. Ühiste huvidega sõbrad kogu eluks. Lapselike väärtuste – kellel on rohkem asju –…

Tiit Pruuli vilistlaspäeva kõne

Hea alma mater’i pere! „On kevad Tartu peal.“ See tähendab, et peagi lähevad mu selja taga olevad uksed taas lahti ja uus lend vilistlasi astub siit ülikooli sammaste vahelt välja. Sel päeval, kui sa astud noore haritlasena üle selle lävepaku, vaatad käidud teele tagasi. Ja vaatad edasi. Vaatame koos tagasi ja vaatame edasi. Mu tütar…

Epp Alatalu: Ülikooli olen kogu elu aukartuse ja uhkusega suhtunud

Minu vanaisa kodus Võrumaal, Urvaste kihelkonna Vaabina küla Palu talus kasvas kuus poega ja tütar. Tütar suri teismelisena, kolmest pojast sai taluperemees ning kolmele kinkis talu hariduse: üks õppis ülikoolis tunnustatud majandusteadlaseks, teine arstiks ja kolmas sai hariduse põllutöökoolis, kuid jäi kahjuks teise ilmasõtta. Laste tulevikule olid vanavanaema Liisa (s Puura) ja vanavanaisa Otto Tammemägi põhjalikult mõelnud,…

Rauno Alev: Mõtted mehelt, kes ei tahtnud õpetajaks

„Elu on see, mis juhtub, kui sul on teised plaanid,“ olevat öelnud John Lennon. Samamoodi ei olnud otsus minna õpetajaks õppima minu kaua küpsenud plaan, vaid pigem oli elu sättinud nii, et see tundus kõige loogilisem valik. Kas ma kahetsen seda? Ei, kindlasti mitte. Lugu ühest lapitekist Tänu õpetajatööle saan iga päev tegeleda valdkondadega, mis…

Urmas Hõbepappel: Sageli valesti mõistetud ja müstiline Hiina

2006. aastal pakuti mulle võimalust õppida Taiwani Ülikoolis intensiivkursusel hiina keelt. Sellest alates olen olnud Hiinaga tihedalt seotud. Olen elanud mitmes Hiina linnas kokku viis aastat ja väisan Hiinat igal aastal vähemalt korra. Detsembris andsime kahe sõbraga välja raamatu Eesti ja Hiina suhete sünnist ning nende riikide läbikäimisest 20. sajandi esimesel poolel. Hiina tundub Eestist…